Lohutusnaised

Lohutusnaised olid Teise maailmasõja ajal Jaapani keiserliku armee poolt seksiorjadeks sunnitud naised ja tüdrukud.[1] Sõna „lohutusnaised“ on tõlge jaapanikeelsest sõnast ianfu (慰安婦).[2] Tegu oli 20. sajandi ühe suurema inimkaubanduse juhtumiga[3] ning ennenägematus mastaabis inimsusvastase kuriteoga.[4]

Lohutusnaiste koguarvus ei olda ühel nõul. Kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi võis neid naisi olla 50 000 – 200 000.[5] 1990. aastatel hinnati nende arvu umbes 200 000-le, kuid uute uuringute kohaselt võis neid ainuüksi Hiinas olla kuni 200 000, seega kokku võis arv ulatuda kuni 400 000-ni.[1] Enim kasutati orjadena naisi Koreast (80–90% kõigist,[6] kui lähtuda varasematest andmetest Hiina naiste arvu kohta), ent ka näiteks Austraaliast, Myanmarist, Hiinast, Hollandist, Filipiinidelt, Indoneesiast, Jaapanist ja Taiwanist. Naisi värvati pettuse ja sunni abil.[3]

Lohutusjaamad, kus lohutusnaisi hoiti, lõi keiser Hirohito pärast Nanjingi veresauna selleks, et taastada Jaapani au ning rahustada rahvusvahelist ajakirjandust. Jaamade eesmärk oli reguleerida sõdurite käitumist ning ennetada suguhaigustesse haigestumist, kuid tegelikult ei täitnud see kumbagi eesmärki. Sarnased jaamad eksisteerisid Jaapani armees tegelikult juba 1932. aastast, kuid varem palgati sinna Jaapani prostituute, kelle vähesuse tõttu hakati sunniviisiliselt värbama teistest rahvustest naisi ja lapsi.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Williams ja Johnson, 2020 on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Wang, 2019 on ilma tekstita.
  3. 3,0 3,1 "Comfort Women: Sexual Slavery in the Japanese Military During World War". Alliance for Human Research Protection. Vaadatud 23. jaanuaril 2023.
  4. Tanaka, Toshiyuk (2001). Japan’s Comfort Women: Sexual Slavery and Prostitution During World War II and the U.S. Occupation (esimene trükk). Routledge. ISBN 978-0415194013.
  5. Kim, Hyunduk (2012). "Teaching about the Korean Comfort Women" (PDF). Social Education. 76 (5): 251–252.
  6. Joo, Hee-Jung Serenity (2015). "Comfort Women in Human Rights Discourse: Fetishized Testimonies, Small Museums, and the Politics of Thin Description". Review of Education, Pedagogy, and Cultural Studies. 37 (2–3): 166–183.

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search